Carolyn
23
Paide
Olen uurinud viimasel ajal erinevaid blogipostitusi inimestest, kes on läinud vabatahtlikuks, et saada inspiratsiooni ning ühtlasi teada, mis mind võib ees oodata. Minu jaoks on põnevaim olnud lugeda, kuidas tekkis idee vabatahtlikuks minna ning kuhu, kui kauaks ja mida tegema. Seega alustan enda blogi samade teemadega.
Minu otsus vabatahtlikuks minna tuli ka mulle endale alguses üllatusena. Ma ei tea kas keegi on seda kogenud, kuid mäletan hästi, et umbes 10. klassi jõudes oli mul nii kõrini kuulamast jutte nagu "Mine avasta, koge välismaal, aga tule siis tagasi!", "Õiged kogemused saab üks noor ikka välismaal", "Mine pane end proovile". Mul oli nendest fraasidest nii suur tülgastus, et otsustasin et mina ei lähe kuskile! Mul oli tehtud plaan, et tahan peale keskkooli ülikooli minna ja mida rohkem mulle peale suruti mõtet minna vahetusaastale või võtta aasta vabaks seda vähem ma seda teha tahtsin. Tean, et kuskil 12. klassis ütlesin ma selle välja, et ma mitte kunagi ei lähe välismaale elama, õppima ega töötama! Umbes samal ajal ütlesin ka, et ma mitte kunagi ei ela Paides ja mitte kunagi ei tee ma eraettevõtet. Kolmest asjast kaks on täitunud mõtlen hirmuga juba viimast, sest tundub, et just see, milles olin kindel, et mina ei taha, läheb täide.
Esimese sammu teemale lähemale viimiseks tegid üldse minu töökaaslased Eesti Avatud Noortekeskuste Ühendusest, kes pakkusid mulle eelmisel sügisel võimalust end kurssi viia Eestisse tulevate vabatahtlikega ja kes andsid mulle esimest korda elus võimaluse osaleda rahvusvahelistel koolitustel ja projektides. Talveks oli mitu kogemust seljataga ja kui aastavahetuseks sõbrannale Siberisse külla sõitsime (kes parasjagu enda vahetussemestrit seal tegi) mõistsin, et nüüd on aeg!
Leidsin tuttava tuttavalt solidaarsuskorpuse lehe, kus on imekergelt välja toodud erinevad projektid mõnusalt kaardipeal. Tegin endale kasutaja ja hakkasin veidi olukorda kaardistama. Rääkisin enda töökaaslastega, kes olid tohutult toetavad ning olid valmis olema minu saatev organisatsioon! Ja algas projekti otsimine. Valikut oli palju, otsustasin, et tahan ideaalis kultuurivaldkonda, kuid ka noorsootöö oleks tore. Nii ma siis otsisin ja saatsin taotlusi ja CVd ja vastasin mitmetele lisaküsimusele, tegin lühivideo ja Skype vestlusi. Tahtsin et valik oleks kaalutletud ja võimalusi erinevaid ning lõpuks leidsin projekti, mis mulle tundus kõige sobivam ning tuli välja, et ka neile mina meeldin ning me lõime käed!
Seega lähen 1. oktoobril aastaks vabatahtlikuks Poola, Krakovisse. Projekt milles kaasa löön on "INTEGRart project" ja minu igapäevatööks saab kaasa löömine kultuuriklubis Mydlniki. Hakkan koos elama viie vabatahtlikuga neljast erinevast riigist, kes on samuti antud projektiga seotud, kuid igaühel on oma klubi, kus nad tegutsevad.
Hetkel pole veel pakkimist alustanudki, kuid olen teinud listi, mis asjad kaasa võtan - see ka juba suur asi! Kõik dokumentatsioon on korras ja olemas ning bussipiletid Krakovisse ka. Kui mõtlete, miks bussiga, siis kahjuks minu lennupiletid veel mõni päev tagasi tühistati ning leidsin, et kõige kindlam on, praegusel kriisiajal, minna mööda maad!
Selline sissejuhatav see esimene postitus saigi, loodan, et edaspidi saan rohkem enda tundeid ja mõtteid edastada ja ütlen ausalt, MA EI JÕUA ENAM MINEKUT ÄRA OODATA. Mul on tunne et mu lähedased ka enam mitte, olen sellest talvest saati jauranud. Tahaks juba tegutseda! :)
Lõppu mõned mõtted mis veel peas keerlevad:
Väga paljud inimesed on mult uurinud, kauaks ma lähen ja kui ütlen aastaks siis nad mingi aa...
"Millal sa siis tagasi tuled?"
"1. oktoober 2021"
"Issand alles siis?"
Jep see on aasta!
Teine tore küsimus on, kuidas sa ennast tunned - raske öelda, ma tõesti ei oska kuidagi midagi tunda.. ootusärevus, põnevus, hirm, tundmatus, kuid ma ei tea. Ma olen alles Eestis oma voodis ja ma ei oska ette tunda tundeid. Minek pole lihtsalt minu jaoks nii dramaatiline või kurb otsus, see on väljakutse ja ma olen selleks valmis!
"Sa oled juba Poolas vä?" - ei, aga ma ausõna juba homme lähen!