Ja ongi juba teine kuu läbi...no vot see oli küll kiire :D
Aga mis ma siis üldse tegin hmm
Kuu alguses oli mul põnev võimalus võtta esimest korda osa erinevatest tundidest. Nii osalesin keraamika tunnis ja rahvatantsu trennis. No niilahe oli olla ümbritsetud inimestega, kuulata poola keelt, ise kaasa prussida ja muidugi tantsida, voolida ja vaadata - jälgida. Inimesed on üks põnev liik, jälgige teinekord vagusalt ühte isendit - müstika! No niipõnev! Eriti kui ei mõista veel tema keelt - niilahe on oletada, huvitav millest ta räägib ja seda läbi kehakeele, miimika ja hääletooni!
Osalesime kõikide vabatahtlikega Maskbook projektis, mis on ülemaailmne projekt, mille eesmärk on tuua päevakorda kliimaprobleeme, milles ka meie katuseorganisatsioon Dworek osales. Meie ülesandeks oli teha samuti mask ja käisime neid jäädvustamas Dworeki kultuurikeskuses fotograafi käe all. Kuu lõpus avaldati näitus. Üks pilt on enam vähem meeter korda meeter. Ma pole iial nii suurelt seinal olnud! Olen õnnelik, et mu kontseptsioon oli katta nägu - ehk teame kliimaprobleeme, kuid käime kui silmad kinni ringi ja väidame, et meid see teema ei puuduta.
Seejärel ootas mind mu "On arrival training" ehk vabatahtlikuks minnes on sul kaks koolitus sessiooni. Üks on vabatahtlikuks minnes paari kuu jooksul ja siis teine "Mid-term training" poolepeal. Meie oma oli mõistagi veebis, ning kestis nädal aega. Pean tunnistama, et olin alguses päris pessimistlik ja mõtlesin et noo jahm eks elan üle, kuid lõppkokkuvõttes olin väga rahul. Koolitust viisid läbi kaks koolitajat ja grupi suurus oli enamvähem 16 vabatahtliku (enamvähem, sest ikka keegi puudus). Olime kõik tulnud Poola vabatahtlikuks üle Euroopa ja üks neiu oli isegi Arubalt! Kas teadsite, et Eestit ühendab Arubaga Dave Benton, kes on sealt pärit - LOL :D Ühesõnaga saime nädala jooksul palju uusi teadmisi Poola ja teiste kultuuride kohta. Uusi teadmisi, kuidas tulla toime stressi, kultuurišoki ja kommunikatsiooniga. Samuti enda õigusi ja kohustusi vabatahtlikuks olles. Usun et kõige kurvem oli see, et jäime ikkagi päris võõraks üksteisele, sest ega läbi interneti ikka nagu ei õpi inimest tundma. Teiseks oli tõesti 8h päevas intensiivselt koolitusel osalemist veidi väsitav ja kurnav, eriti pealelõunat. Mul hea meel, et osalesin ja uusi teadmisi ja inimesi tundma sain!
Ühisprojektidest veel rääkida, siis sellel kuul tuli meil valmistada rahvusvaheliseks vabatahtlike päevaks (5. detsember) video enda kultuuriklubist ja põhjustest, mis sulle seal meeldib ning miks tulid vabatahtlikuks ning mida vabatahtlikuks olemine annab. See võttis toredalt aega ja sain aidata ühte enda toakaaslast samuti filmimisega - pean tunnistama et jäin tema kaameramehega rohkem rahule kui enda omaga :D (ärge sattuge segadusse olin
ka enda video kaameramees) Samuti toimus meil intervjuu filmimine 29. novembril Dworekis. No ja see oli pull :D Pidime valmistama ette teksti enda riigist/kodulinnast, selle inglise ja poola keelde tõlkima ja sellel kuupäeval kohale tulema. Sinna jõudes ootas meid 10 liikmeline salvestusmeeskond ja pidime teksti peast esitama. Hahhahaa! Me olime nii šokis kõik, ma võtsin kohe hoiaku, et no mis seal ikka enam vähem enda teksti tean, ise ju koostasin, ja ma ainus siin, kes eesti keelt räägib seega kui puusse panen siis alla panen normaalsed poolakeelsed subtiitrid ja kõik õnnelikud :D Kokkuvõttes põnev kogemus nelja kaamera ees rääkida!
Sain lõpuks kokku enda mentoriga! No nad on imelised! Mul on lausa perekond, kui hästi võib veel minna! Olime oktoobris ja novembri alguses teinud veebikõnesid, kuid novembri lõpus sain lõpuks võimaluse neile külla minna ja nädalavahetuse seal veeta. Oli tõeline rõõm ja toredus! Neil on kaks väikest last ja kolm kassi ja imeline kodu. Tundsin end nii oodatult ja osana nende perest! Ehk juba sellel nädalavahetusel saan uuesti sinna minna! Juba ootan!
Inimestest rääkides siis tahan välja tuua kaks inimest kes on niihead! Minu töö koordinaator Joanna, kes on mulle suureks eeskujuks ja no tema headus, lahkus ja rõõmus meel on lihtsalt nakkavad. Mu korterikaaslased nägid teda vaid ühel veebikoosolekul ja ütlesid hiljem mulle kohe, et oi ta on küll rõõmsameelne! Ja ta ongi! Ta annab mulle nii palju vabadust ideid välja mõelda ja teostada, samas on olemas ja aitab vajadusel! Tunnen end väga hästi tema seltsis. Teine tore inimene on meie kunstiõpetaja Magda, kes mind enda seltsis hoiab. Oleme koos teinud kolm erinevat video ja nad kõik on olnud niitoredad. Ta on näidanud mulle palju Poolat ja siinset loodust ja ta teab igast majast midagi rääkida - müstika! Ja ta on niitalendikas, väga põnev naine.
Muidugi olen palju aega veetnud oma armsa Mydlnik tegelasega, olen läbi tema isegi Eesti traditsioonidest rääkinud ja peagi teen tast päkapiku, et selgitada, mis asjad need tegelased on, sest selgus, et keegi minu korterist ega töökohast pole kuulnud, et lastele tuuakse igal hommikul maiustust - oot ikka igal hommikul? Jah!
Ma tean et mu jutt tundub imal ja mulle endale ka vahel, aga ma tõesti naudin siin olekut. Mu töö on võrratu, Poola inimesed väga soojad, avatud ja vastutulelikud! Raske on ka, raske on korteris, sest koguaeg on kamp inimesi ja mulle meeldiks vahel olla üksi. Raske on poola keel, no kurat see on niiraske :D Raske on vahel kõikidega arvestada. Raske on kui sind koguaeg võrreldakse teistega. Raske on mõelda, et peame tegema ühisprojekti juba suvel ja ma tõesti ei tea kuidas meid kõiki koos tööle panna. Raske on olla kõikidest kallitest inimestest eemal. Raske on vahel mõista, miks koroona ära ei lähe. Raske on leida enda tegevustele kajastust ja vaatamist. Raske on olla kultuurivaldkonnas praegusel ajal. Aga ma ei ütleks, et siin oleks raskem kui olen varem tundnud. Erinevad raskused. Uued raskused. Vajavad vaid harjumist ja aega!
Nägin esimese lume ära!
Kaunistasin kodu ära!
Olge valmis üheks jõuludeelseks jõulupostituseks ka!
